Täismahus artiklit loe siit: NÄDALA LAVASTUS ⟩ Laitmatu kehalisus ja kohalolu Triinu Upkini lavastuses «Läbimäng» (postimees.ee)

Mõned katked:

Lavastus on üles ehitatud laulukontserdi peaproovina, mille vältel artist omaloodud laulude vahel püstijalakoomiku stiilis räägib veidi iseendast ja oma karjäärist, tehes seda mitte ainult sõnadega, vaid baleriinile kohaselt ka liikumisega. Nagu lavastusproovis ikka, toimub tegevuskatkestusi, et suhelda muusikutega (Rain Rämmal, Jaan Jaanson, Kaarel Liiv ja Eno Kollom), valgustajaga (Priidu Adlas) ja mitut rolli (lavapartnerit, repetiitorit, austajat, koreograafi) kehastava meestantsijaga (Marcus Nilson). 

[...] 

Tahaksin esile tõsta mõlema tantsija neid omadusi, mis nüüdisteatris nii hinnatud ja mis minu jaoks selle lavastuse nii nauditavaks muutsid – kehalisus ja kohalolu. Esimene peaks küll elukutselise tantsija/tantsukunstniku puhul enesestmõistetav olema, kuid paraku see nii ei ole – idee/ kontseptsiooni kehaline väljendus ning liikumise mõtestatus, rääkimata ergust kehanärvist ning füüsilisest tundlikkusest, on nii mõnelegi professionaalsele tantsukunstnikule kättesaamatus kauguses. Triinu Upkin ja Marcus Nilson tõid esile sõnades väljendamatuid kavatsusi, muutsid nähtavaks kehadesse kätketud, sageli teadvustamata kired, pinged ja vabastused – oma treenitud keha ja mõtte kaudu. Arvestades asjaolu, et mõlemad töötavad igapäevaselt balletilaval, mis on publikust eraldatud orkestriauguga, st publikust kaugel, oli imetlusväärne mõlema artisti esinemiskergus ja -vabadus publikule nii lähedal olles, nende täiuslik lavaline kohalolu igal hetkel iga keharakuga.